PÕLISASUKAD GUANTŠID

Tenerife (ja ka muude Kanaari saarte) algasukaid teatakse kui Guanche, kelle päritolu ümber on palju hämamist, kuid tänaseks on küll DNA analüüside abil kindlaks tehtud - nende esivanemad on Põhja-Aafrikast, kuid nendesaartele sattumise põhjused on siiani müsteerium. Samuti nende saartele jõudmise viis.

Guanchede nimi on pärit La Palmalt ja käis esialgu vaid Tenerife asukate kohta, kuid tänaseks laiendatud kõigile Kanaaride põliselanikele. Tenerife nimed olid: Chenech, Chinech või Achinech. Niisiis - Chenechil elasid inimesed ehk Guanid, mis kokku annabki Guan Chenet, mis hiljem mugandus Guancheks. La Palma päriselanikelt on pärit ka Tenerife tänase nime alged. Nimelt oli nende keeli mägi Tene ja ife tähendas valget Seega Tene Ife oli valge mägi. Vallutajad liitsid sõnad kokku ja liimiks kasutasid nad r tähte - nimi Tenerife oli sündinud. Valge mäega seondub ka antiikse Rooma Tenerifele antud nimega - Nivaria. Nivis ja Nivie tähendab ladina keeli lund.

DNA analüüsid näitavad väga selgelt saarestiku põlisrahva sugulust Põhja-Aafria berberitega, muumiate uuringud jagavad saareelanikud omakorda kahte etnilisse gruppi: ühed olid tugeva kehaehituse, laiema näo ja heledama nahaga; teised olid pikema näo ja saledama kehaehitusega, lühemat kasvu ning laia kolbaga.

Aga niisiis on veenvalt lahti seletamata tänaseni, kuidas nimelt ja miks guanchid saarele jõudsid. Nimelt ei ole mitte mingisugust tõestusmaterjali selle kohta, et neil oleks tollal olnud ujuv-vahendeid (paate jms), mille abil nad oleksid saanud saartele migreeruda, samuti puudus neil igasugune teadmine merendusest-meresõidust. Ja olgugi saarte põliselanikud välimuselt üksteisele sarnased, kuid saareti erinesid nende kombed, keel ja võimuhierarhia, mis ei viita just kuigi tihedale omavahelisele läbikäimisele. Saareelanikel oli oma sotsiaalne struktuur, mis oma olemuselt sarnanes Euroopa feodaalsele korrale (nn aadlike- ja lihtrahva-printsiip), samuti oli Tenerife jagatud üheksaks piirkonnaks ehk kuningriigiks, mida valitsesid kuningad ehk menceyd.Pärimuse kohaselt rajati kunigriigid ehk jagati saar ära peale kogu saart valitsenud kuninga Tinerfe Suure surma tema poegade ja pojapoegade vahel. Jutud saarel valitsenud matriarhaadist meespere vahel jagatud kolmekuuliste vahetustega: kütt-koristaja-asemesoojendaja on tõenäoliselt sündinud lokkava fantaasia abil giidide peakestes, kompenseerimaks nende tegemata jäänud kodutööd, sest olgugi sellest naisteajakirjade reisirubriikides juttu, ükski antropoloog seda teooriat mingil viisil ei kinnita.

Guanchide elustiil oli kiviaegne, küll selle aegkonna meile lähedasemast otsast ehk neoliitikumist. Nad harisid põldu ja pidasid karja, kuid ei tundnud metalli ega riiet ja riietusid nahkadesse, õigemini riietusid loomanahkadesse või siis kõrkjatest ja palmilehtedest õmmeldud kehakatetesse ainult täiskasvanud, noorukid käisid enamasti ringi alasti. Relvadeks olid neil peamiselt kaikad, odad ja kivid. Odadel oli veel teinegi funktsioon- sarnaselt teivashüppe teivastele kasutasid guanchid neid kaikaid kaljulõhede ületamiseks. Toika üks toetati lõhe põhja ning ning end lahti tõugates liueldi üle lõhe.

Palju erinevaid teooriaid on siit-sealt leitud märkide ehk Pintaderade tähenduse kohta. Tõenäoliselt olid nad religioosse tähendusega, vähem usutakse paika pidavat versiooni, et nad olid analoogiks meilgi levinud peremärkide süsteemile.

Guanchide keel ja paljud väljendid sarnanesid suuresti Põhja-Aafrika dialektile, millest tänapäeval on säilinud mõned sõnad ja nimetused (näiteks: rajoonide ja linnade nimed, nagu Güimar, Abona, Adeje, Taoro ja Anaga), neid on kirjeldatud kui heledapäiseid, valgenahalisi ja nägusaid inimesi.

Siiski ei ole nad endast järele jätnud vaid keelelist kultuuripärandit, vaid ka koopamaalinguid, savipotte ja muumiaid, millest küll enamuse, et mite öelda peaagu kõik on hilisemad vallutajad süsteemselt ja halastamatult hävitanud - kindral Franco diktatuuri ajal oli isegi guanchidest rääkimine keelatud. Kes soovib, võib tõmmata paralleeli väikerahvaste saatusega NLiidus. (Mina näiteks soovin ja väga tuttav tuleb ette). Säilinud on tänase päevani mingil määral ka unikaalne näppude abil tekitatav vilekeel ehk Silbo, mille abil nad kümnete kilomeetrite kauguselt üle mäekurude mõtteid vahetasid. Ekskursioonil La Gomera saarele demonstreeritakse seda suhtlusviisi ka turistidele omaette atraktsioonina.

Guanchid olid primitiivse kirjaoskusega ega tundnud paadiehituse kunsti veel isegi mitte 15. sajandil konkistadooride tulles. Küll aga olid nad osavad kütid ja leidlikud kalamehed. Nii näiteks ehitasid nad mõõnade ajal kalda äärde kividest rõngasmuule, mis tõusu ajal vee alla jäid. Ookeani taandudes jäid need kalad, kes õigel ajal põgeneda ei taibanud, kivist rinnatise taha lõksu. Nüüd loopisid Guanchid vette mürgiste kaktuste lömaks taotud varsi, mis kalu sedavõrd uimaseks tegi, et neid sai kerge vaevaga kas palja käega välja visata või siis oda otsa lükkida. Lihtne, aga tõhus. Guanchid elasid koobastes suurte perekondadena, lisaks erinevatele põlvkondadele hoidsid nad sealsamas ka oma surnud esivanemaid.

Religioon oli olulisel kohal ja nad palsameerisid oma kadunukesi. Balsameerimise tehnikast on teada järgmist. Kui inimene suri, siis eemaldati kõik siseorganid ning keha täideti erinevate rohttaimedega. Järgnes võidmine spetsiaalsete segudega, mille koostisosadest on teada draakonipuu mahl ja mesi, samuti erinevad vürtsid, mis mädanemist ära hoidsid. Surnukeha asetati päikese kätte tumedatele kividele (kus temperatuur tõuseb vabalt 70-80 kraadini) vähemalt kaheks nädalaks ning aeg-ajalt uuendati kõhukoopasse topitud taimi. Kui keha oli päikese käes krõbekuivaks kuivanud, keerati ta nahkadesse ja nahad õmmeldi omavahel kokku luunõela ja kitse veresoontest või kõõlustest tehtud niidiga. Moodustunud kookoni peale joonistati märgid, mis võimaldasid hiljem kadunukest identifitseerida ning asetati ta viimsesse puhkepaika, milleks oli üldjuhul elukoopa mõni varjulisem sopp. Tõenäoliselt võeti ühest koopast teise kolides ka esivanemad kaasa. Mumifitseerimine teadagi viitab sellele, et Guanchid uskusid hauatagusesse ellu. Neil oli selle kohta isegi suhteliselt konkreetne visioon olemas, mis juhtuma hakkab. Nimelt lähevad head hinged Teide mäe otsa aasale (mille nad uskusid mitte maapealse, vaid juba taevase objekti olevat), ning pahad hinged lähevad Teide vulkaani sisse. Kus märatseb kohutav koletis. Väga lihtne ja arusaadav perspektiiv.

HISPAANLASED TULEVAD JA JÄÄVAD - MÕÕK ÜHES JA PIIBEL TEISES KÄES

Hispaanlased alustasid Kanaari saartele vallutusretkede organiseerimist 1402. aastal, mille käigus allutati väiksemad saared kiiresti. Tenerife, seevastu osutus aga tugevaks vastaseks, mida hispaanlased ei suutnud oma võimule allutada peaaegu sajandi jooksul. 1494.a. toimunud La Matanza (Veresaun) lahingus purustati saareelanike poolt hispaanlaste väed, kes olid sunnitud taganema. Aasta hiljem naasesid väed taaskord saart vallutama, mis seekord neil ka õnnestus. Suurt rolli mängis saare vallutamises saareelanikke tabanud katk, mis neid nõrgestas ja neilt loomuliku sitkuse röövis.

Olles langenud Hispaania võimu alla, sai Tenerifest kiiresti peatumiskoht laevadele, mis suundusid Ameerikasse või siis naasesid sealt. Saarest sai oluline kaubanduslik baas, kus kauplesid paljud erinevad Euroopa kaupmehed. Saare strateegiliselt hea asukoht ei toonud endaga kaasa vaid aktiivse kauplemise, vaid rohkesti ka piraadirünnakuid. Neid ahvatlesid saarel peatuvad kaubalaevad, mis tarnisid vürtse ja muid hinnalisi aardeid. Piraadirünnakud leidsid aset 16. sajandist kuni 19. sajandini välja. Rünnakute käigus rööviti, põletati maha külasid ja tapeti kohalikke elanikke. See ajendas saart ümberorganiseerima, mille tulemusena hakati külasid rajama rannikuist eemale, ehitati kindluseid ja losse. Samuti oli saar vägagi suureks ahvatluseks teistele Euroopa vallutajatele, s.h. kuulsale Inglise admiralile Horatio Nelsonile. 1797.a. ei kaotanud Nelson hispaanlastele üksnes vallutusretke, vaid selle käigus ka oma parema käe. Kanaari saari üritasid korduvalt vallutada ka hollandlased, prantslased ja inglased, kuid edutult.

Hispaania võimu all olles muutusid saare peamisteks toodanguteks suhkruroog ja vein, samuti oli oluliseks sissetulekuallikaks mereväe-ning kaubandusbaasiks olemine. 18.-19. sajandil oli Tenerifel viljasaak väga hädine, mistõttu muutus saare muidu tugev põllumajanduslik positsioon ebastabiilseks. Samal ajaperioodil oli Hispaania impeeriumis võimust võtnud üleüldine majanduslik kriis ja olukord jätkuvalt aina halvenes, kuni 19. sajandil hakkasid Hispaania impeeriumisse kuuluvad Ameerika kolooniad iseseisvuma. Tasapisi hakkas paranema ka Tenerife majanduslik olukord ning 20. sajandil hakati saarele rajama banaaniistandusi, mida võib veel tänapäevalgi näha eelkõige just saare põhjaosas. 1950ndatel aastatel ilmutati Kanaari saartel vastupanu Hispaania riigipea Francisco Franco diktatuurile. Selle asjaolu teeb pikantseks fakt, et justnimelt Tenerifel pagenduses olles kogus Franco enda ümber mõttekaaslasi putiks, mille ta 1936 aastal kindralite abiga edukalt läbi viis ning hoolis (kas tänu sellele seigale või siis mõnel muul põhjusel) Kanaari saartest väga. Ja tunda on, et see arm oli vastastikune ning ei ole kuhugi kadunud - kui mandril hakkavad Franco nimelised tänavad, väljakud vms vaikselt ära kaduma, siis Tenerifel tehakse sellest küll aeg-ajalt juttu, kuid tegusid ei järgne. Erinevate vabadusliikumiste ja mässude ajel tekkisid siin ka mitmesugused kommunistlikud, vasakpoolsed ja iseseisvust-toetavad parteid. Demokraatia taastati 1975.a., mil Franco suri ja lõppes riigipea poolt kehtestatud range reiim. 1982.a. sai Kanaari saartest Hispaania autonoomne osa.

KANAARI SAARTE LEGENDID

ELÜÜSIUMI VÄLJAD 
Antiik-Kreeka tuntud poeet Homeros jutustab oma teoses “Odüsseia” maailma lõpus asuvatest Elüüsiumi väljadest. See on müütiline õndsate maa, kuhu kogunevad surnud kangelaste ja vooruslike inimeste hinged. Homerose teoses viidatakse sellele, et siinne elu on kergem kui kusagil mujal: siin pole vihma, rahet ega lund. On vaid mahedad ookeanituuled, mis annavad kõigile hingedele värske alguse. Neid välju valitseb Kronos (titaan) üksinda või koos Rhadamanthysega (muinasaja tark ja õiglust armastav kuningas).

ATLANTIS 
Veel sajandeid pärast hispaanlaste vallutusretki Kanaari saartele, usuti, et saared on kadunud Atlantise jäänused. Legendi kohaselt oli Atlantis müütiline saar, mis oma pindalalt oli suurem kui Liibüa ja Aasia kokku. Saart, mis olevat kuulunud merejumala Poseidioni võimu alla, arvati asuvat Heraklese sammaste taga (Gibraltari väinas). Räägitakse, et saar oli jõukas ningkohalikud elanikud olid oma elustandarditelt vägagi arenenud. Saare keskel, nn pealinnas, kõrgus palee ja Poseidioni tempel. Elanikud olevat olnud rahumeelsed, targad ja seaduskuulelikud. Kõrge moraal ja kindlad põhimõtted aitasid inimeste vahel rahu säilitada. Aegade jooksul aga olevat tavad ja kombed muutunud ning moraal langenud- inimesed muutunud ahneks ja sõjakaks. Saareelanikud olevat avastanud jumalate saladused ning teada saanud kosmilisest energiast, millega oleks suudetud kogu inimkond hävitada. Arvatakse, et just seetõttu, umbes 11 500 aastat tagasi, karistas peajumal Zeus saareelanikke ning hävitas saare vulkaaniplahvatuste ja hiidlainetega. Legendi kohaselt on Atlantisest säilinud vaid Azorese, Madeira, Kanaaride ja Cape Verde saared. Need olid kadunud kontinendi kõrgeimad tipud, kuid saare paleed ning templid olevat siiani veel ookeani põhjas. Ka Atlandi ookean on oma nime saanud legendaarse vee alla vajunud saare järgi.

HESPERIIDIDE AED 
8. sajandil e.Kr. kirjutas kreeka luuletaja Hesiodos legendaarsest hesperiidide aiast. Jutustus saab alguse Atlasest, titaan Japeto pojast. Võitluses Zeusiga kaotasid titaanid, kelle peajumal karistuseks Tartarosse (ehk põrgu) saatis. Atlas oli sõjas peajumalaga sõdinud oma isa poolel. Zeus karistas Atlast pannes tema õlule taevavõlvid. On ka teooriaid, et Atlasele näidati hirmsat ussijuustega Medusa pead, mis muutis ta mäeks ja pani ta taevast toetama. 
Atlasel oli kolm tütart: Egle, Eritia ja Aretusa. Kõik kolm neidu elasid maailma kõige läänepoolsemas osas, kusagil kaunil Atlandi ookeani saarel, Eedeni aias, kus kliima oli alati pehme ja kasvasid kuldsed õunad. Kuldsed õunapuud oli idanema pannud maajumalanna Gea, eesmärgiga kinkida need Zeusile ja Herale pulmadeks. Aeda valvas saja tuldsülgava peaga draakon Ladon. Herakles (antiikaja tuntuim kangelane) pidi oma patu lunastamiseks (olles tapnud meeltesegaduses oma naise Megara ja lapsed) korda saatma kaksteist vaprat tegu, millest 11. oli hesperiidide aiast kuldõunte varastamine. Oma teel kohtas kangelane taevakaart õlul kandvat Atlast. Kuna hesperiidide aia draakon teadis Atlast, siis leidis Herakles, et Atlasel oleks lihtsam kuldõunad varastada. Herakles lubas ise sel ajal taevast oma õlul hoida. Räägitud ja otsustatud, asus Atlas teele. Draakon lasi Atlase aeda, kus viimane draakoni tappis, kuldõunad võttis ja taevastkandva Heraklese manu naases. Väsinud Atlas tahtis jätta taevakaare hoidmise Heraklesele, kuid viimane kavaldas ta üle ning põgenes kuldõuntega. Mis sai aga aiast ja kuldõuntest? Varastatud õunad anti jumalanna Athenale, kes need omakorda aiale tagastas. Mis puutub Ladoni-nimelisse draakonisse, siis tänapäeval elab ta edasi “oma lastes” ehk siis draakonipuudes. Legendi kohaselt olevat tapetud draakoni veri üle aia laiali valgunud, mille tulemusena hakkas igast verepiisast idanema draakonipuu. Nendel puudel on suured ja tugevad tüvid, mille küljes on palju keerdunud oksi. Kui puuoks murda, siis tuleb sealt punast puumahla (nn draakoni verd), mida kasutatakse ka meditsiinilisel eesmärgil. Draakonipuud kasvavad väga aeglaselt, kuid seevastu võib nende eluiga olla sajandite pikkune. Vaata palun artiklit Icod de Los Vinosest lk. . Guanchid uskusid, et draakonipuu on energiaallikas ning kohtlesid neid vägagi suure hoole ja austusega.

KUMMITUSLIK SAAR: SAN BORONDON JA PÜHAK BRENDAN
Usutakse, et Kanaari saari on kokku kaheksa (vaatamata sellele, et tänapäevane faktiline info viitab vaid seitsmele saarele), kuidkaheksandat saart otsitakse veel. Kaheksas saar olevat salapärane kummituslik saar nimega San Borondon (see on kanaaridepärane nimi pühak Brendanile, kes elas 480-576 e.Kr). Saladuslik saar on tuntud keldi legendist, mis jutustab pühak Brendani reisist tõotatud maale, nn Õndsatele saartele. Legend jutustab, et Brendan alustas oma merereisi koos 14 teise mungaga ja suundus Atlandi ookeanis olevate saarte suunas. Peagi liitus tema reisiseltskonnaga veel kolm munka, kes kõik kohtusid merereisil tuldsülgavate deemonite, ujuv-hõljuvate kristallsammaste ja saaresuuruste koletistega. Viimaks maabusid mungad saarele, mis hakkas täiesti ootamatult ringi seilama. Ilmnes, et see polnudki tavaline saar, vaid hoopis ülisuur mereelukas, kelle seljale nad olid saare pähe maabunud. Pärast mitmeid seiklusi naases Brendan Iirimaale, kus ta juhtunust kõigile pajatas. Kui Kanaari saared 15. sajandil hispaanlaste poolt vallutati, siis oli kaheksas saar vägagi aktuaalne teema. Saart usuti asuvat La Gomerast, La Palmast ja El Hierrost lääne pool. Mitmed meremehed jutustasid, et olles tahtnud saarel maabuda, olevat see kattunud uduga ning õhku haihtunud. San Borondon kogus kuulsust vaal-saarena. See legend on populaarne ka tänapäeval. Ilmselt pole ühtegi Tenerife, La Palma, La Gomera ja El Hierro saareelanikku, kes poleks kunagi vaadanud merele, lootes seal silmata saladuslikku kaheksandat saart.

TUME OOKEAN
Paljude jutustuste kohaselt oli neid meremehi, kes oma rännakutel Kanaari saarteni jõudsid, vaid üksikuid. Veelgi vähem oli aga neid, kes siit koju naasesid, et kaasmaalastele jutustada oma värvikatest seiklustest ja uskumatutest paikadest neil kaugetel saartel.
Saared, mis juba tollal paljusid ahvatlesid ja uudishimulikuks muutsid, paiknevad Atlandi ookeanis, mida tollal tunti kui Tumedat ookeanit. See oli koht, kuhu vaid vähesed meresõitjad minna julgesid. Sajandite jooksul arvati, et just seal maailma lõpp paiknebki. Need vähesed foiniiklased, kreeklased ja roomlased, kes Kanaaridele jõudsid ning ka sealt koju naasesid, rääkisid Kanaari saartest lugusid, mis kandsid maagilisuse ja salapära loori. Nende juttude kohaselt elas ookeanis palju koletisi, kes laevu ja vapraid meremehi hävitasid. Ootamatult võis laevu tabada jumalate vihast tekkinud hiidkeeris või saatuslik torm. Samuti räägiti, et olles jõudnud nn maailma servale, mida tollal usuti lame olevat, kukkusid meremehed sügavikku. Mõnede ajaloolaste arvates oli taoliste legendide levitamisel majanduslikud või sõjalised põhjused. Vaprad ja osavad foiniiklased, kes tundsid hästi nii Euroopa kui ka Aafrika mereteid, ei tahtnud endale rivaale. Nende eesmärk oli peletada eemale võimalikke konkurente hirmujuttude ja painavate legendidega neist kaugetest saartest.