Tenerife, Palm Mar, kinnisvara Tenerifel, En cuanto a la cara brillante moderna de Palm Mar, es difícil imaginar que tiene una historia tan larga. Escondido en que es natural entre los valles de montaña de Guaza y el Malpaís de Rasca parque natural, se ha convertido en un complejo residencial con estilo y muy pocos son conscientes de su historia.

La edición de octubre de FreshMagazine arroja nueva luz sobre cómo el sueño nació. Que todo se reduce a Aman A Miran Khan de Afganistán, que se trasladó a Tenerife con su familia y en 1968 se enamoró de Palm Mar.

Trabajar con un arquitecto local, Luis Cabrera, que crearon su visión, pero en 1973 había sido vendida a varios otros desarrolladores y el progreso de golpear una fase tranquila. Ahora, sin embargo a medida que más avances se han completado, el sueño se ve bastante impresionante, con un ambiente sereno realxed que hace un lugar perfecto para vivir.

Aman murió en 1990, pero su sueño es floreciente y se le recuerda con una lápida conmemorativa en el corazón de Palm Mar.

PALM MAR

Meie elame Palm-Maris. See on väike külakene, mis asub teisel pool Los Cristianose kõrval kõrguvat Guaza mäge ja asetseb  selle Guaza mäe, ookeani ja maastikukaitseala vahel justkui kausis. Kui ma Tenerifele kolisin - aastal 2008, siis oli kohalik eestlanna Maarika mulle mõned korterid ülevaatamiseks kokku leppinud ja järjekorras teine korter, mida mulle näidati, asus just Palm-Maris. Rohkem ma edasi ei vaadanud, sest ma olin koju jõudnud. Palm-Mar on kui vaikuse ja rahu oaas ja asub küll Tenerife lõunaosas, kuid samas hoopis teistsugusel Tenerifel, kui seda on turisti-Tenerife oma öiste pillerkaaridega (ja paraku vältimatult selle juurde kuuluva keskööst hommikuni röökivate trikookleidikestes pelmeenikestega, kes vaikivad vaid - ja sedagi mööndustega - oksendamise ajaks.  Lähemal vaatlusel tuvastame me neis briti krooni alamad ja ühendkuningriigi tuleviku). Veidram on see kontrast juba seetõttu, et me elame õigupoolest Los Cristianosest ja Las Americasest kõigest kümneminutise autosõidu kaugusel.

Palm Maris aga on nimelt hotellide ehitamise ja puhkusemajutuse pakkumise keeld ja selletõttu ei kohta siin ka turiste peaaegu et üldse. Samuti ei kohta siin peaaegu põliskohalikke ehk kanaare. Palm Mari asustavad peaasjalikud nn "expatid" ehk ümberasujad, päritolult peamiselt Lääne-Euroopa pensionärid, kes siia oma eluõhtut veetma on tulnud ja mõnevõrra nooremad ehk tööealised kodanikud, kes kogu maailmast siia kokku on rännanud, et osa saada palmi all töötamise mõnudest (ja mis seal salata - ka valudest, mida übermanjaana-keskkonas tegutsemine endaga paratamatult kaasa toob).

Selle oaasi “avastas” 1968 aastal Afganistaani päritolu Aman Miran Kahn, kes oma naisega Santa Cruzi ehk Tenerife pealinna hotelli juhtima oli tulnud. Ta vaimustus sellest (toona vaid lambafarmiga asustatud) paigast sedavõrd, et otsustas siia endale elamise ehitada. Maa omanik aga ei tahtnud kuuldagi Khani plaanist talle mingi ookeanäärne siiluke müüa, seega ostis ta sunniviisiliselt ära terve Palm Mari - lahmaka maatüki, kokku üle 800 000 ruutmeetri. Et seda oli ühele perele liiga palju, kukkus ta koos kohaliku arhitekti Luis Cabreraga kavandama unistuste asumit, kus rohelus ulatuks ookeanini, kus vuliseks ööl ja päeval vesi, laulaksid linnud ning kus luksuslikes villades, rahus ja vaikuses, elaksid õnnelikud inimesed, kellel endastki mõista on lisaks sünnipärasele harmooniaihalusele ka piisavalt pappi, et kogu seda luksus kinni taguda. Kohaliku omavalitsusega jõuti kokkuleppele ning ehitus läks käima. Rajati purskkaevuga üldkasutatav bassein, mõned villad ning palju rohelust, kuni saabus aasta 1973, mil omakorda sekkus arendusse saarevalitsus, kes senised kokkulepped kohalike omavalitsustega tühistas. Meie kriteeriumites siis a`la maavanem tuli ja saatis a`la vallavanema pikalt koos kõigega, mis too kokku oli leppinud - olgu siis paberil või kuidas iganes. Mäeveerule ehitati kõrghoone ning härra Khan solvus selle peale niivõrd, et lõpetas siinmail igasuguse ehitus- ja arendustegevuse ja hakkas võimudega kohut käima. Maa müüs ta edasi ehitusgigandile Urbis, kes Palm Mari ise arendama hakkas, aga seda omakorda tükkhaaval ka teistele arendajatele edasi müüs.

Kohtuveskid jahvatasid kaheksa aastaga Khanile õiguse, aga tema jaoks oli juba hilja. Khan suri võõrsil (külastades Austraaliat), tema sakslannast abikaasa koos tütrega elavad aga tänini siin. Nagu ka ülejäänud sakslased, britid, hollandlased ja tõenäoliselt kümnete rahvuste esindajad, kes Palm-Mari oma teiseks või esimeseks koduks on valinud. Et härra Khani plaanist asja ei saanud, on õigupoolest kokkuvõttes hea. Vaid vähestele väljavalitutele planeeritud elüüsiumiväljad on nüüd paljudele koduks saanud. Palm-Mar ei tee vahet, kas te olete Euroopast siia uusi väljakutseid otsima kolinud või oma pensionipõlve selle kevadesaarega siduda otsustanud ameeriklane - ühtviisi hästi ja koduselt tunnevad ennast siin kõik. Õhtuti jalutavad rannapromenaadil vanad ja noored oma koerakestega või ehk niisama oma lõbuks - veinikalorid tahavad ju põletamist, kohvikutest kostab tasast suminat ja üksikuid rõkatusi – täpselt nii, nagu ühele korralikule paradiisile kohane:) Kui teil on plaanis Palm – Mari väisata, valige selleks õhtune, see tähendab päikeseloojangu eelne aeg. Los Cristianose ja Las Americase kohal loojuv päike kuldab kogu ranniku üle ja see mälupilt on Tenerife suveniir, mille eest mitte keegi teilt mitte sentigi nöörida ei saa.